Mis on mullaviljakus

Mullaviljakus on mulla spetsiifiline kvalitatiivne omadus, mis määrab selle võime varustada taimi toiteelementide, vee ja hapnikuga. See on üks olulisemaid tegureid taimekasvatuses ja põllumajanduses, mõjutades otseselt taimede kasvu, saagikust ja üldist ökosüsteemi tasakaalu. Mullaviljakus eristab mulda pinnasest ja kivimist ning on oluline tegur põllumajanduses ja taimekasvatuses. Viljakas muld suudab rahuldada kultuurtaimede vajadusi ja tagada nende kõrge saagikuse. Mulla viljakuse hindamisel lähtutakse selle bioproduktsiooni funktsioonist, mis moodustab olulise, kuid mitte ainsa komponendi mulla ja maa kvaliteedis.

Mullaviljakuse tegurid

Mulla viljakus sõltub mitmest looduslikust ja inimtegevusest tingitud tegurist. Need määravad mulla võime toetada taimede kasvu ja arengut pikaajaliselt.

• Huumuse- ja saviosakeste sisaldus – Mulla huumusesisaldus ja saviosakeste hulk mõjutavad selle struktuuri, toitainete sidumisvõimet ja veehoidmise omadusi. Huumus on orgaaniline aine, mis aitab kaasa mikroorganismide elutegevusele ja mulla bioloogilisele aktiivsusele.
• Huumushorisondi tüsedus – Mulla orgaanilise aine sisaldus ja selle jaotumine kihiti määravad mulla viljakuse. Mida paksem ja toitaineterikkam on huumushorisont, seda paremini suudab muld toetada taimede kasvu.
• Aktiivveemahutavus – Näitab mulla võimet hoida ja edastada taimedele vajalikku vett. See on oluline tegur taimede veebilansi ja põuakindluse tagamisel.
• Mulla reaktsioon (pH) – Mulla happesus või aluselisus mõjutab toitainete lahustuvust ja taimede omastamisvõimet. Optimaalne pH-tase tagab taimedele kergesti kättesaadavad toitained ja soodsa kasvukeskkonna.

Kõik need tegurid mõjutavad mulla elustikku, mis omakorda aitab kaasa toitainete ringlusele ja mulla viljakuse säilimisele.

Mullaviljakuse tüübid

Mullaviljakust saab jagada kahte peamisse kategooriasse, mis määravad, kas viljakus on looduslikult esinev või inimtegevuse tulemus.

• Looduslik mullaviljakus – Kujuneb välja mulla loomulike omaduste ja väliskeskkonna tegurite koosmõjul ilma inimtegevuse mõjuta. See sõltub mulla koostisest, kliimatingimustest ja bioloogilisest aktiivsusest.
• Kunstlik mullaviljakus – Inimtegevuse, nagu maaharimine, väetamine, niisutamine, kuivendamine ja taimekaitse, tulemusena saadud mullaviljakus. Kunstlik viljakus võimaldab suurendada põllukultuuride saagikust ja parandada mulla omadusi vastavalt põllumajanduslikele vajadustele.

Mõlemad viljakusetüübid mõjutavad otseselt põllumajanduse tootlikkust ning võivad pikaajaliselt kujundada mulla kasutatavust ja ökoloogilist tasakaalu.

Potentsiaalne ja efektiivne viljakus

Lisaks viljakuse tüüpidele eristatakse ka mulla potentsiaalset ja efektiivset viljakust, mis määravad selle kasutatavuse ja tegeliku tootlikkuse.

• Potentsiaalne viljakus – Määratud mulla koostise, režiimide ja omaduste poolt ning viitab mulla võimalikele viljakustasemetetele. Potentsiaalne viljakus peegeldab mulla võimet toetada taimede kasvu, kui kõik kasvutingimused on optimaalsed.
• Efektiivne viljakus – Väljendub taimede saagikuses ning peegeldab tegelikku fütomassi tootmist määratud tingimustes. Seda mõjutavad lisaks mulla omadustele ka ilmastikutingimused, viljelusmeetodid ja taimekasvatustehnoloogiad.

Efektiivne viljakus näitab, kui hästi muld suudab toetada taimede kasvu reaalses keskkonnas ja milline on selle mõju põllumajanduslikule tootlikkusele.

TURPS-i roll mullaviljakuse säilitamisel ja parandamisel

TURPS (täppis- ja ressursisäästlik põllumajandus) on innovatiivne lähenemine, mille eesmärk on mulla viljakuse säilitamine ja parandamine, tagades samal ajal jätkusuutliku põllumajandustootmise. TURPS-i meetodid keskenduvad mulla bioloogilise tasakaalu hoidmisele, toitainete ratsionaalsele kasutamisele ja mulla tervise pikaajalisele säilitamisele.

TURPS toetab mullaviljakust järgmistel viisidel:

• Täppisväetamine – Mullaproovide analüüsi põhjal kohandatud väetamisplaan aitab vältida toitainete puudust ja üleväetamist, mis võib põhjustada mulla degradeerumist ja toitainete leostumist veekogudesse.
• Orgaaniliste ainete ringlus – Komposti, sõnniku ja roheväetiste kasutamine suurendab mulla huumusesisaldust, parandades nii veehoidmisvõimet kui ka mikroorganismide elutegevust.
• Külvikord ja taimekate – Vahekultuuride ja külvikordade kasutamine hoiab ära mulla ammendumise, parandab toitainete kättesaadavust ning vähendab erosiooni riski.
• Minimaalse harimise meetodid – Säilitab mulla struktuuri ja bioloogilise aktiivsuse, hoiab süsinikku mullas ning vähendab mulla tihenemist.
• Mikrobioloogilise tasakaalu toetamine – Kasulike mikroorganismide ja mükoriisaseente aktiivsuse soodustamine parandab taimede toitainete omastamist ja mulla üldist elujõulisust.

TURPS-i rakendamine võimaldab põllumajandusel säilitada pikaajalist tootlikkust, vähendades samal ajal negatiivset keskkonnamõju. Selle meetodid tagavad, et mullaviljakus ei ammendu, vaid taastub ja paraneb järk-järgult, toetades nii ökosüsteemi kui ka majanduslikult jätkusuutlikku põllumajandust.

Mullaviljakuse hindamine Eestis

Mulla viljakuse hindamine on oluline osa põllumajanduse planeerimisest ja mullakasutuse strateegiatest. Eestis hinnatakse haritava mulla viljakust boniteedi põhjal, kasutades 100-punktilist hindeskaalat.

• Mulla boniteet – Näitab mulla omadustest sõltuva viljakuse suhtelist taset hindamisaegses seisundis. See kajastab mulla kvaliteeti ja selle võimet toetada põllukultuuride kasvu.
• Maa boniteet – Laiem näitaja, mis lisaks mulla boniteedile arvestab ka muid maatüki omadusi, nagu asukoht, kliima ja reljeef, mis võivad mõjutada põllumajanduslikku tootlikkust.

Boniteedi alusel hinnatakse mulla ja maa kvaliteeti eelkõige viljakuse ning põllumajandusliku tootlikkuse seisukohast. See võimaldab teha teadlikke otsuseid mullakasutuse, maaparanduse ja taimekasvatuse osas.